Ehtsad inglased

Me kõik teame ju, kui juttu tuleb inglastest, räägime me ilmast. Seegi kord on põhiteemaks ilm.

Mis siin siis nii huvitavat on? Nu inglismaal sajab…… ja sajabki - palju sajab, kohe nii palju sajab, et vanast harjumusest võetakse ka lumega kapist välja kummikud ja vihmavari. Muigama ajab küll, kui hommikul tööle jalutan ja näen tädikesi ja onukesi vihmavarjudega, kes kasutab lumekaitseks (nu olgem ausad, eks lumigi koosneb algupäraselt veest ;) ) ja kes kasutab tasakaalu hoidmiseks…

Eile õhtul oli koduteel üks katkine vihmavari, ilus vikerkaarevärviline, kes teab, mis imetegudega selle omanik küll hakkama sai.

Inimene õpib… mina õpin kaa

Hei, hei! Pole pikka aega midagi kirjutanud enam. Leiaksin ju 100 põhjust, miks ei ole, aga tegelikult on ainult üks vastus … natukene laisk olin :D.

Varsti, väga varsti saab täis 3 kuud inglismaal. Täitsa hullumeelne on mõelda, et ma olen ikka veel püsti ja saan hakkama.

Selle aja jooksul siin olen nii palju õppinud, et lausa hirm hakkab kohe. Kõik koguaeg räägivad, et kui ülikooli lähed, siis õpid esimesel aastal endast nii palju. Üleüldiselt kehtib see lause kodust välja kolimise kohta. See ongi aeg millal iga noor õpib elutarkust, nüüd

on vaja see lihtsalt talletada.

Mis ma siis õppinud olen? …………… KÕIKE! hahah, ok… mitte päris vist... ei tea, kas inimene suudab üldse elu jooksul kõike õppida?

Üks suurimaid muutusi on mu vaatenurk pere väärtusele. Lõpuks jõudis kohale, kui oluline on perekond. Kui sa elad mingisuguses keskonnas, siis sa ei märka pooli asju, samamoodi on ka siis, kui sa elad kodus. Me ei märka, kui kege on suhelda nendega ja kui lihtne on neid

usaldada. Üks oluline fakt pere kohta on… nad on alati sinu jaoks olemas. Isegi kui terve maailm pöörab sulle selja, siis on lähedased need, kes sinust ikka hoolivad ja sind toetavad. Elu jooksul kohtad, palju inimesi, nad tulevad ja lähevad sama kiiresti kui tulid. Pere tuli ja jäi!

Ja kõige selle lõpuks tahaks lihtsalt öelda, et mul on supper emme! kalliralli!

Väga, väga, väga oluline on hoida neid sõpru, keda sa tõesti tunned ja tead läbi ja lõhki. Mulle on sõprus alati problemaatiline mõiste olnud. Seda on võimatu sõnadesse panna, mida ma selle all mõtlen, aga need, kes mind teavad ja tunnevad, saavad tõenäoliselt aru. Hetkel olen ma Inglismaal, väljas kodusest keskonnast, eemal sõpradest. Nüüd ma tean, kui palju on väärt need sõbrad, kes on kodus. Siin, ma ju ei tea neid inimesi kauem kui maksimaalselt 3 kuud, kuidas ma tean, et ma saan neid usaldada? Iga sõna mis ma ütlen, kust ma tean, et nad seda valesti ei mõista, kust ma tean, et nad mulle nuga selga ei taha lüüa? Ma elan pidevas "võibolla" maailmas. Ma olen noa tera peal kogu aeg ja ometi, minu siinolek on saanud toimida vaid

usalduse läbi. Usaldades inimesi enda ümber – teamata mis homne toob.

Niisiis minu arsmad sõbrad kodus… Eestimaal… teadke, et ma väga, väga, väga igatsen teid kõiki! Ja te olete mulle 100 korda kallimad veel!

Need kaks asja on kõige tähtsamad, mis ma olen siin õppinud. veel on palju muid asju. Aga need 2 tuli lihstalt välja öelda! Seda kõike, mis minu sees toimub, ei ole võimalik sõnadesse panna, aga ma püüdsin.

Kallid olete!

Puhas leht…

Inimestena oleme harjunud oma elu ette planeerima. Me paneme paika millal, kuidas, mis toimub.

Ma planeerisin oma 2 aastat, et peale gümnaasiumi hakkan elama Norras. Kõik oli planeeritud ja korraldatud, kui ühtäkki ühe õhtuga kogu plaan kokku varises. Üks pisike detail ja kõik võib kokku variseda. Meie plaanid ei lähe alati kokku Jumala plaanidega.

Järgmisel hetkel olin juba plaanimas minekut Inglismaale, 1 ja poole kuu pärast olin inglismaal, ega ma polnd ise kah päris kindel mis ma siin tegema hakkan. Nüüd olen siin olnud 1 kuu, mul on töö - mille leidmiseks kulus mul 3 päeva, suhteliselt vaevatult sain selle ja mis kõige parem, kaastöölised on vahvad ja toredad. Samas, 1 kuu on mind palju muutnud. Ma ei ole kellegagi enam suhtes, ma ei tee ka oma aastat kirikuga moel nagu lin plaaninud. Minust oleks nagu torm üle käinud.

Ja nüüd… nüüd on kõik. Ma nagu alustaks uut puhast lehte. Kõik, mis sai plaanitud on kokku varisenud ja ometi, OMETI tunnen ma Jumala lähedalolu tugevamini, kui kõik päevad viimase kuu jooksul kokku.

Ma ei tea mis homne toob,

Ma ei tea isegi mis järgmine minut endaga kaasa toob.

Ma ei tea mitte kui midagi,

Ma ei tea isegi, kus ma järgmise öö veedan.

Kuid ma tean üht, Jumal on minuga.

Ta on isa, kes ei hülga oma last.

Tema armastus parandab kõik haavad mu südaes.

2Corinthians 4:7

We now have this light shining in our hearts, but we ourselves are like fragile clay jars containing this great teasure. This makes is clear that our great power is from God, not from ourselves.

CV

Lõpuks ometi sain ma sellega hakkama! Mul on korralik CV, nuh, tegelikult on lugu selline, et need eesti lehed mis CV-dest räägivad on päris, noh, igavad ju :D. Mis ma õppisin kõigest sellest, on see, et CV peab võimalikult palju näitama kes sa selline oled.Mul on väga vedanud, et just Fergusonide (pere kellega koos elan) juurde sattusin ikka. Pereisa teadis ikka mida ja kuidas teha. Kõigepealt kirjutasin mina niipalju kui oskasin ja olin ise väga uhke, nii ilus nägi välja. Siis tuli Graeame ja muutis pooled asjad ära. CV pole koht kus olla tagasihoidlik. See on teine asi mis ma õppisin. Aga mis ma ikka vatran siin nii palju, parem jagan teiega linki, mis mind aitas, väga palju !

http://www.connexions-derbyshire.org/a/wp.asp?pid=739

Sellel lehel saab siis alla laadida erinevaid faile, soovitan soojalt.

Ole huvitav!

Ahhoi! Saaremaa!

Minu I nädal

Olen edukalt üle elanud esimese nädala paljudest siin Inglismaal. Võiks öelda, et hakkan vaikselt sisse elama. Täna on juba teine päev, kus ma ei tunne, et mul on meeletult külm. Niii hea tunne on!!!! Supper! Terve see nädal on olnud täis jooksmist. Kuna täna (laupäev) toimus selline asi nagu Kidz Club Fun Day, siis ma sattusin just sellisel nädalal, kus oli meeletu jooksmine ja asjaajamine. Tuli kõik mängud kokku korjata erinevatest kohtadest, uusi

asju juurde osta ja kingikotid kokku panna. See oli vist kõige ägedam, sest ma pole kunagi teind neid gift bags'e, põhimõtteliselt oli siis 500 rohelist kotti mis saab seljas kanda (need paeltega), nendesse tuli panna infolehed ja šokolaadid… paaaaaalju šokolaadi oli, nii palju oli kohe, et silmad läksid peas kõõrdi.

See nädal olin üleüldse hästi palju koos Ann'ga kes on siis see tegelinski, kes minu eest hoolt kannab siin :D. Ta on väga tore ja asjalik ja tal on 2 poega, kes on väga vahvad! Kuna Ann on ka mu mentor siinoleku ajal, siis olen ma terve nädal pidanud talle hästi palju endast rääkima.Oeh, aga nüüd on see osa vist läbi, mitte nii suurtes kogustes enam. Täitsa väsitav võib olla see endast rääkimine nah :D.

Niisis, täna oli Kidz Club Fun Day ja see oli meeletult vahva. See kujutas endast sellist vahvat laata, nii seda kutsuti, polnd küll meie mõistes laat, aga nuh, ma siis seletan. Seal oli hästi palju täispuhutavaid hüppamiskohti, meeletult suured ja hästi palju, umbes 6, kui ma ei eksi. Siis oli seal hästi palju erinevaid mänge. Kõik oli tasuta, seega oli palju vanemaid, kes tegid suured simad kui küsisid palju miski maksab. Ma olin esimese tunni Punase saba mängu lauas. Mis see on? Nu see on selline suur laud, milles on augud, kuhu on naelad pandud ja sa pead leidma punase otsaga naela. See oli päris põnev, kuid kõige rohkem meeldis mulle teine tund (tegime vahetustega tunnid, sp olin kahes erinevas kohas).

II tunnil olin mina Argliku Kookospähkli mängus, ma arvan, et nii seda kutsuti. Oli neli posti, mille otsas olid kookospähklid ja need tuli palliga maha saada sealt. Kui laps sai 3 kookospähklit maha sai ta valida kas tahab magusat, mänguasja või kookospähkli, väga vahva mäng oli. Mina isiklikult sain palju joosta ja kui ma ütlen palju, siis ma mõtlen PALJU.

Väga armas asi mis meelde jäi sellest päevast oli, et kui ma kõigest kohe aru ei saanud, siis lapsed olid hästi mõistvad ja seletasid mulle uuesti. Keegi ei vaadand kurjalt, mis sa võõramaalane siit ikka otsid. Vahva!

Peale Fun Day'd jalutasime Sam'ga (pere kelle juures ma elan, seal on 4 last, Sam on neist vanim) koju tagasi. Võttis aega mis võttis, aga kohale jõudsime.

Nüüd siis olen 2 korda pikka maad jalutand ( mõlemad nii-umbes 30 min jalutuskäigud). Rattaga ei ole veel sõitnud, ei julgeksi, ma ajan rõidupooled alatasa segamini, koguaeg lähen autol valele poolele, ma veel sõita ei oska, aga näe, ikka kipun juhi poolele.

Orav! jah ma nägin oravat!!!!!! jesssss

Minu esimene lend…

Minu esimene lend. Võiks arvata, et kõige rohkem kartsin ma lendamist, aga ei, ma kartsin lennujaamu. Täiesti turvalised kohad ju! Aga ma kartsin neid meeletult, kogu see paberimajandus ja kohvrid. See tõesti on vahel keeruline, aga täiesti teostatav! Riia lenujaam oligi kõige hullem, sest sela oli lihtsalt nii palju erinevaid firmasid ja seal ei osanud ma veel midagi teha. Norras oli juba lihtsam, sest lennujaam oli väike, ainult kahe firma lennud läsid sealt. Ma mäletn kuidas kõik seletasid mulle, mis teha ja kuidas lennuki peale minna, aga keegi ei tulndus selle pealegi, et mis minust pale lendu saab. See oli põnev, ma oleks äärepealt oma kotid sinna jätnudki, sest pooled inimestest läksid käsipagasiga minema. Kuid lõpp hea, kõik hea.

Õhtu jooksul tutvusin ühe läti tüdrukuga, kes tegelikult polnud lätlane, kuid meil oli väga vahva. Ma arvan, et see oli hea, et me tutvusime, see kindlustas õhtu ja poole päevast, et mõlemal oleks turvalisem ja palju nalja sai kah! :D Selle tõestuseks on siin nüüd video, mis me tegime. Kindlasti tuleb see lõpuni vaadata!

Lennujaama kohvikus töötas üks väga sõbralik noormees, kes tõi meile saiakesi ja andis kuuma vett. Üleüldse oli ta tore ja sõbralik. Just sellistelt inimestelt on mida õppida.

Hommik lennujaamas oli väga närvesööv, ma olin suutnud oma ID kaardi.

Viimased tunnid lenujaamas olid väga väsitavad ja igavad, sest ma olin täiesti üksi.

Terve lennu inglismaale ma magasin, õnneks, sest minu taha istus poiss, kes terve aeg karjus ja togis mu tooli, see oli nii jube. Esimese lennuga ei andnud seda võrreldagi. I lenul istusin ma täiesti üksi, minu taga oli vanem naisterahvas ja ta kohe kindlasti ei olnd seda tüüpi inimene, kes mu tooli raputaks, peksaks ja karjuks kõva häälega. Esimene lend oli supper, va meeletu joogijanu, kuid se eon juba minevik.

Lend Newcastle'sse saabus 20 min varem, seega pidin ma aega parajaks tegema, õnneks möödus see kähku. Ostsin apelsini mahla ja vee. Lõpuks sain ma endale juua osta. Mu lennukipilet Norrast Inglismaale oli sama kallis kui üks pudel vett Norras. HULLUMAJA!

Jay tuli mulle lennujaama vastu. Tal oli sõber ka kaasas, Luke. Kuna pere, kelle juures ma ööbima pidin jõudsid tagasi just samal õhtul, siis ma veetsin esimese öö inglismaal Jay kodus. Seal oli väga tore! Me vaatasime mingit filmi, kuid mitte lõpuni. Kunagi peaks selle siiski lõpuni vaatama.

Järgmisel päeval ( laupäeval) käisime Jay isaga ja Luke'ga linnas telefoni asju ajamas ja ma sain endale inglise nr'i minu vana nr ei toimi enam, nii et ärge parem kasutage :D

Pühapäeva, esmaspäeva ja teisipäeva olen ma põhiliselt veetnud Anniga ja ta lastega. On väga äge olnud. Praegu oleme tema vanemate kodus ja mul on väga armas tuba siin. Lisa, Anni õde, andis mulle otitäie riideid, niiet mõneks ajaks mul riiete muret väga pole. Mõningad asjad on, mida oleks vaja, aga küll ma need ostan.

Ma ei ole tööd veel leidnud, kuid me tegeleme sellega.

Saukapauka!

1… 2… 3…

Jeeeee, ma lähen Inglismaale. Ma sõidan esimest korda lennukiga ja ma kardan lennujaamu.

Ausalt, mul pole õrna aimu enam, mis ma tegema peaks veel. Siuke imelik on olla, aga ma arvan, et varsti kõik muutub.

Hea…

Täna oli üks väga huvitav päev. Alari ja Katrin on Kanadast tagasi ja ma olen tõesti nii õnnelik. Niisugune hea tunne on sees. Siinkohal nõustun lausega " Sa tunned ära inimesed, kelles on tükike taevast, kuna nende ümber on Atmosfäär". Ma arvan, et me kõik peaksime endaga tükikest taevast kaasas kandma! Alari ja Katrini pealt on seda väga hea õppida:D

Ma kohtusin Terje perega. Nad on nii nunnud kõik, tõesti armsad. Ja nüüd ma tean kust Terje oma ilu saanud on. Lühidalt, mul on HEA meel, et nendega lõpuks kohtusin. Ja kogu see pulmade korraldamine, see saab niiiiiiiii lahe olema ja Terje ütles, et ma olen korraldustiimis. Ei teinud ju üldse õnnelikuks, ma olen ÜLIHÄPPPIII!

Õhtul oli jalgpall. Ja kui sa oled Krissuga koos, siis sealt ei saa midagi normaalset tulla. JAH, me joonistaime Austraalia lipud!!! Vaesed lapsed, kes seda lippu peavad joonistama, SEE ON JUBE JU! Mingi X kujuga tähed, rist, ja suur ala ühte värvi, nu see ei saa ilus välja näha kui oled käsitsi joonistanud. Nu igastahes, me tegime lipud ja tantsu ja läksime Tõkkete juurde jalgpalli vaatama. Austraalia kaotas 4:0 Saksamaale. Oeh, ei ole hullu. Aga kõike olulisem selle õhtu juures oli see, et mu põlv sai terveks. Maarja ja Kairi palvetasid mu põlve eest ja see oli nii imelik. 4 korda tuli palvetada kui kõik oli täielikult kadunud. Esimene kord ei juhtunud midagi, aga kuna me siukesed jonnakad oleme, siis palvetasime teine

gi kord, siis oli juba midagi märgata. Palvetasime kolmaski kord ja selleks hetkeks oli valu juba praktiliselt lännu. Neljas kord oli see punkt i-l. Jalg oli viimasel korral nii imelik, nagu vetruks. Jumal on lihtsalt niiiiiii äge!!!

LÕPETA SEE JUMALA ÕPETAMINE! (Kartin Allikas)

Rööpad…

Pole päris kaua siia midagi kirjutanud. Veider on jälle midagi kirjutada.

Tuleb ju kuskilt alustada…

Nii palju on praegu kaalul. Kõik mu otsused, iga mu liigutus jätab märgi tulevikku. Mitte, et see ei oleks koguaeg nii, aga praegu on kuidagi tuntavam, nagu tuuleiil millest on saanud torm. Võibolla tuleb see sellest, et nüüd ei ole mingid pisikesed muutused vaid väga suured… väga, väga … väga suured. See kõik on kuhjunud

aastatega, nüüd mõistan, millest mulle on räägitud, et miks mingi asi oluline on. Aga kunagi ei tundunud see nii keeruline - koormav

. Ma tean, et elu läheb edasi mistahes

otsuseid ma teen… reaalsus on, et kui ma oleks kas või tänaval, siis elu läheks ikka edasi. Kõigil meil on ju elu mis iga päevaga liigub mingis suunas. Me ei ole sündinud targad, me õpime tarkadeks.

Ühel hetkel ei ole ma enam 19 aastane, aastad lähvad ikka edasi, külmalt - olenemata sellest, kas me teeme häid või õigeid valikuid. Üleüldse on Jumal ju mulle elu ette kirjutanud. Kui ma vaid saaks korrakski pilgu mõnele peatükile visata. Ainult korraks, siis ma ju teaks mis ma tegema peaks. Ja kas see on üldse õige otsus minna muusikat õppima? Kas see kuidas hetkel elan, on ka seal raamatus nii kirjas? Vist mitte, aga mis ma siis tegema peaks? Imelik on kui

selgelt Jumal mõnikord palvetele vastab ja teinekord oleme me nii välisest mõjutatud, et me vastuseid ei kuule, võibolla neid ei tulegi? Üks õhtu olin voodis pikali ja meeleheitel, ainus mõte oli, "Ma vajan Jumalat". Järgmisel päeval sain kõne, et saaks tüdrukutega kokku ja palvetaks. Just see mida mul vaja oli. Nii selge oli see vastus, ometigi ei ole see nii igakord.

Mul on hirm, tunnen end rongina mis on rööbaselt välja

sõitnud ja keegi ei jõua seda sinna tagas

i asetada. Kas see peabki nii jääma? Kas ma pean terve elu olema kartuses, kas teen õigeid otsuseid.

II

Kolmapäeval, 17.03.2010, täpselt 2 nädalat tagasi, sain ma endale Macbooki. Kõik on laabunud väga hästi ja ma olen ülimalt õnnelik.

Jeee!

Tegelikult ma tahtsin lihtsalt enda jaoks märget.

Rohkem ma täna ei kirjutagi.

God Loves Ya!

Loomulikud asjad

Kui ma täna koju jõudsin, nägin ukse ees uputust. Vesi oli täpselt piiri peal, 0.5 cm ja see oleks koridoris sees olnud. Viisin oma asjad tuppa ja läksin välja uputust likvideerima, et see koridori ei jõuaks. Eesmärgi saavutanud, tulin ära tuppa. Nüüd on sinisete käte vahel tassike sooja teed.

Miks ma sellest kirjutan on lihtne. Kui tihti me mõtleme, et keegi teine teeb asjad ära. Kui tihti me arvame, et me ei pea midagi tegema. Mis saab siis, kui kaovad need inimesed, kes teevad, meie ümbert?Kui olukorrad lähevad halvaks, kas me üldse saaksimegi nendega hakkama?

Ma tunnistan, et mõnikord olen ka mina see, kes mõtleb, et küll teised teevad. Häbi on lihtsalt. Ma ei taha olla selline inimene. Tahan olla see, kes teeb.

Ilma inimesteta, kes omal algatusel asju korda ajavad, oleks see maailm hoopis teistsugune. Seepärast peaksime olema pisut rohkem tähelepanelikumad ja omal initsiatiivil probleemid likvideerima.

Kui kõik inimesed käituksid nii, siis oleks paljud asjad olemata.

Inimene on täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse.

Jah, tõenäoliselt on hommikul ukse ees uus uputus, kuid loodetavasti ei jõua see taaskord koridori.

Peidus

Ma hakkasin täna mõtlema. Jah, kohe sügavalt mõtlema elu ja asjade üle. Inimene on täis muresid, mida ta peidab. Peidab teiste eest, et elada mingisugust normaalset elu. Milline on üldse see normaalne elu? Kas me olemegi üldse normaalsed? See ei omagi tgelikult tähtsust, miski ei oma tähtsust.
Silmad - need reedavad meid. Kuid kas nad reedavad? Ma olen täiesti segaduses. Nii palju olen ju kuulnud, kuidas inimesed ütlevad, et silmad on hingepeeglid. Minu jaoks oligi see mingisugune väljend, kuid mis sa teed siis, kui sa tõesti tunned, et tead, mis on selle inimese hingel, kelle silmadesse sa vaatad.
Kui ma ütlen, et ma näen kurbust; ei mitte peale seda, kui olen näinud kedagi nutmas. Ma näen kurbust inimese silmis, kes on ümbritestud sõpradega, kellel oleks nagu kõik korras. Siiski mu süda valutab meeletult. Ma ju ei tunnegi teda - ometi võiksin nutma hakata. See valu ja veel nii noortes silmades. See kõik ajab segadusse.
Ma ei ole kunagi midagi sellist üldse tundnudki.
Äkki on see kõik lihtsalt vale - minu enese pettekujutelm. Kas on võimalik, et see kõik on vale? Kuid miks ma siis nii tunnen? Tunnen end täiesti abituna. Võibolla olen lihtsalt tüüpiline naissoost isik, kes teeb olematust asjast skandaali.

Vastused, need tulevad ajaga...

... aga kui aega pole ???

Päriselt kah... :D

Olen teinud huvitava tähelepaneku oma elus. Nimelt, kui ma loen Piiblit korralikult iga päev, on kõik ka minu elus korras... kui ma aga millegipäeast piiblit ei loe... no siis on kõik täitsa metsas!!!

Piibel on meile üks olulisemaid asju meie elus. See ei ole juturaamat mingist Moosesest, Jeesusest, Paulusest ja paljudest teistest. See on raamat, mis sõna otseses mõttes muudab inimeste elusid. Mõnikord ma ei saagi aru, mis muudab, kas see, et me loeme või see teadmine, mis me sealt saame. Naljakas ju, sest vahel ma loen küll piiblit, kuid mitte mõhkugi aru ei saa. Sellegipoolest seesama Sõna hakkab minu elus tööle. Täiesti hullumaja!

Tegelikult ma ei saa ise ka veel kõigest sellest segapudrust aru :D . Ma lihtsalt tahtsin öelda, et Jumal teeb meie eludes asju ka siis, kui me ise mittemidagi aru ei saa. Vot, see oli minu mõte.

Olge te ikka lahedad!
Jumal armastab teid kõiki! Päriselt kaaa!!!

Hingata

Kas sa oled vahel tundnud end täiesti üksi, ometi oled ümbritsetud inimestega. Mina tunnen - ma tean, et nad on seal - ma kuulen neid, aga ma ei tunne midagi. Ma ei tea, kas ma neile üldse korda lähen.
Igatsus... Minu hing igatseb - on kurb. Tahaks lihtsalt kõigest lahti lasta ja olla vaba. Tahaks tunda; iseendale tundun külmana - kalgina. Miski ei lähe korda - kõigest on ükskõik. Ja ma vihkan seda, nii väga vihkan seda osa endast, aga ma ei oska midagi teha, et muuta.
Hingata - tunnen nagu suruks keegi mu hingamise peale. Tunnen nagu pole õhku - ometi on õhku küll ja jääb veel ülegi.
Ma ei taha suhelda, aga ei taha tunda end üksi.
Tahaks tagasi aegu, kus ma tundsin, et elan...

Igatsen...

Vahva

Täna oli üks tore päev! Isegi väga tore päev!

Mu hääl on tagasi!!!!!! Lõpuks ometi - see oli esimene päev, kus ma sain rääkida, ilma et valus oleks. Pika laulmise peale läheb siiski veel valusaks, selleks üritan väga hulle laulmisi vältida.
Mis tegi tänase päeva toredaks - sõbrad. Sõpradele pole ju oluline, kui kook näeb välja, nagu puding! Täpselt nii juhtus meie koogiga, enne kui läksime Lisanni juurde. Seal oli tore, sest Lisann ongi tore.
Hiljem läksin külla oma venna perele. Tal on kõige lahedam poeg üldse!!! Väga vahva oli autodega mängida ja lihtsalt lobiseda.

Hommikul, kui teenistus oli läbi ja olin teinud otsuse külastada venda. Kui ma olin seda maininud, öeldi mulle umbes midagi sellist " See on hea idee, kristlased kipuvadki tihti oma perekonda unustama". See puudutas mind. Tõesti - meie, kristlased, peame tähtsateks kõiki istumis ja olemisi, mis toimuvad meie kristliku perega, mis ei ole üldse halb, kuid siiski - me ei tohiks unustada oma lihaseid vanemaid, vendi ja õdesid. Me ei tohi neid unustada, ka nemad on ju meie perekond ja väga tähtsad.
Mul ongi väke palve, kui sa oled kristlane, siis palun vaata oma elu teise pilguga, kas sa ikka pöörad piisavalt tähelepanu neile kes su lähedal. Tegelikult käib see ju kõigi meie kohta. Kõik saab ju alguse perest!
Ärgm unustagem seda pisikest tõde!

Hoolime!

"Käitumine on peegel, milles igaüks näitab oma olemust."
Johann Wolfgang von Goethe

...Hääletu...

Teisipäev.

Oli üks vahva ja tore päev. Nalja sai palju. Kooli läksin roosa tahvli ja lilla kriidiga, et ikka mingisugunegi suhtlusvahend oleks. Kõik võtsid asja positiivse nurga alt ja visati vahel naljagi. Tekkis ka momente, kus õpetaja unustas, et ma ei saa rääkida ja ootas minult vastust. Vaikust kuuldes tuli jälle meelde.
Õhtul noortekal, kirjutasin pool vihikut täis ja Stiin oli mu suuvooder.

Siis jõudis mulle ka kohale, mida tähendab " Mõtle enne, kui ütled." minu puhul on see alati probleeme tekitanud, kuid nüüd tuli enne korralikult mõelda, mina kirjutan.

Kolmapäev.

Meeleolu on positiivne, aga kuna olin väsunud nii kirjutamisest kui ka ööst (kurguvalu), siis otsustasin, et kooli ei lähe.
Esimest korda vaatasin silma olukorrale, kus telefon heliseb (tava telefon, mis nr ei näita), aga vastamine on võimatu. Kedagi teist ka kodus pole. No siis see telefon helises, lõpuks harjusin ära. Alguses oli ikka siuke tunne, et kohe jooksen ja võtan vastu.

Niisiis - ei ole kerge olla hääletu.

Neljapäev.

Hakkab vaikselt vastukarva see sõnadeta elu. Kuna näha on mingisuguseid paranemismärke, siis proovisin natukene häält tekitada - selle tulemuseks oli aga, et ainult väga madalalt sain rääkida - kõrgemalt (tavaolekus) rääkides võis aimata sõnu üksnes suu liikumisest. See oli täpselt nagu mu unenägu.

Häda selle häälega - kord vihkad, siis jälle ajad meeleheitlikult taga.

Õhtuks on meel must. Iseenda tutvustaminegi käib üle jõu! Surud kätt küll, aga kuidas sa oma nime ütled? Me ei ole sündinud telepaadid!

Hakkab tekkima viha, ainult et - kõvema hääle tekitamine on heal juhul kauge tulevik.
Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on ainult üks samm; sel juhul vihast kurbuseni polegi.

Jah, ja nüüd ma siin olen - kurb.
Tahaks häält tagasi.

Shhhhhhh!

A voice is a human gift; it should be cherished and used, to utter fully human speech as possible. Powerlessness and silence go together.

Mind on tabanud üks mu suurimaid hirme. Unenägu, kus sa tahaks röökida, aga ei saa, on täitunud. Olen ametlikult suutnud laulmisega oma häälepaeltele korralikult haiget teha. Terve tänase päeva jooksul olen kokku rääkinud mõned sõnad.
Rääkimine pole olnud kunagi nii piinarikas kui ta on praegu.

Vaikida on raske, aga veelgi raskemaks teevad selle inimesed meie ümber. Ja pole ju võimalik iga kord meelde tuletada, et rääkida ei saa.

Kartes homset
Homme on taaskord üks nendest päevadest, kus ma peaks laulma ja palju.
Ei oska praegu küll ette kujutada, kuidas ma sellega hakkama saan - ma ei saa ju rääkidagi !

Armastus

Tihti unustame ennast jutustama, aga kas me vahel ka kuulame. Kas me kuulame ka teisi, või oleme enesekesksed? Kas hoolime mida tunnevad teised?

Me unustame kui tervendav võib olla üks minut kuulamist.
Mina olen alles 19 ja mul on elu ees, kuid mind ümbritsevad inimesed, kes on juba elu näinud. Nende mured ja rõõmud mõjutavad ka mind. Nende rõõmudest ma õpin, kuidas olla rõõmus, kui on raske. Nende muredest ma õpin, kuidas hakkama saada, kui on raske.


Mõnikord on vaja kuulata, lihtsalt kuulata ja leida lahendusi. Ma mõtlen isegi, kuidas oskan mina, nii vähe olen ju näinud, anda nõu.

Oeh, mul on lihtsalt nii segased mõtted peas. Taaskord sain ma midagi aru asjast, millest ma olen terve elu puudust tundnud. Miks mul ei olegi võimalust. Oeh. Ma ju mõistan seda kõike, kõik on väga loogiline, kuid siiski, nii raske on.

Meie psüholoogia on nii habras asi. Meid on nii kerge lõhkuda. Parandused on aga rasked tulema. Kuid siiski, ma tahan olla see, kes aitab. Kasvõi lihtsalt kuulamisega.

Me peame tegema korda enda haavad, sest me ei tea kunagi, kuidas võivad need mõjutada teisi.

Tegelt olen ma ju õnnelik, nüüd ma ju mõistan, miks käituvad osa inimesi nii, nagu nad käituvad. Kuid kurb, sest mul pole olnud võimalustki seda muuta.

Nüüd on kõik Jumala - minu Isa käes ja Tema poole ma palvetan. Tema täidab kõik mu tühjad kohad ja armastab mind tingimusteta.



Me ei pea alati olema tugevad, vahel me võime ka tunnistada, et vajame tuge.

Tasakaal

Praegu on kõigil selline paha aeg. Nii kiire on + hakkab kohale jõudma see väsimus.

...

Mõte uitab suvele, kus viskud maja ette pikali, võtad päikest ja loed. Päike on soe ja kaskede kohin on uinutav. Muresid pole, õppima ei pea. See on aeg, kus lased end lõdvaks ja lihtsalt naudid.

Kuid kahjuks peab tulema tagasi reaalsusesse, praegu on veel jaanuar! Võib ju mõelda, et
viimased pingutused veel, enne kui jõuab kätte aeg, mil saab keskenduda asjadele, mis on tegelikult olulised.

Siin tekivadki vastandlikud tunded. Peaaegu nagu olekski lõpp - aga tegelikult ju ei ole! Samal ajal oled õnnelik ja masenduses. Masenduses, sest kõik ei lähe nii nagu oli plaanitud. Õnnelik, sest elus toimub midagi erakordset: Jumal teeb imesid, viimane kooliaasta (viimasd 3 kuud), uute asjade avastamine.

Nüüd ma siin olen, täis vastandlikke tundeid, lootusega, et kõik mu sees saavutab tasakaalu.

Aitäh!

Põnev on! Mu elus on praegu nii palju huvitavaid asju juhtunud.

Eile õhtul, kui ma lugesin Piiblit ja tegin märkmeid, siis otsustasin, et aitab! Mina seda allergia mängu enam ei mängi. Siis ma palvetasin ja saate aru. Juhtus ime! Mu käsi mis oli sügelenud, lakkas sügelemast. Sügeluse asemel tundsin sellist imelikku külma tunnet, see polnd siuke külm, aga ma ei oska paremini seletada seda tunnet. Igatahes - imelik oli!!! Ja nüüd olen veel piima joonud ja ei midagi. Ma tõesti loodan, et Jumal võttis ära selle allergia, IGAVESEKS!
Aitähhhhhhhh!!!!

Kuid on veel asju elus, mis seostuvad sõnaga aitäh. Mõnda aega tagasi, mainis Risto oma jutluses midagi selle kohta, et kui keegi midagi meile ütleb, siis tihtipeale keeldume temaga ja paneme ütlejale hoopis oma mõtted pähe. Aga tegelikult, see mis meie mõtleme ei ole ju see mida mõtlevad inimesed meie ümber.
Niisiis, kui keegi ütleb, et sa oled ilus, siis tõenäoliselt tuleb vastus: " Ahh, ei ole, sa valetad, vaata kui jube ma täna olen!". Kuid vb mõtleski see sõber, et sa oled ilus.
Me oleme lihtsalt nii harjunud head endast eemale tõrjuma. Milleks? Mõttetu ju! Pigem peaks me hoopis ütlema : " Aitäh!". Jah, me peaks võtma vastu hea. Kuidas saabki me elu olla hea, kui vastu võtame ainult halba.

Minu mõte on see, et me peame õppima tõesti uskuma teisi, kui nad midagi head ütlevad. Positiivsus annab palju rohkem kui negatiivsus. Üldse, minu arvates negatiivsus pigem võtab, kui annab ja positiivsus, noh, see ju annab ^^.

Nüüd olengi proovinud hakata seda praktiseerima ja see on nii raske. Tahaks harjumusest kõik tagasi lükata, kuid siis tuleb meelde, et ei Liisa, täna ole õnnelik. Ja siis olengi õnnelik!!!

Olge teie ka õnnelikud ja tänage, see on alguses raske, isegi imelik, kuid pikapeale see tasub "vaeva", sest kes ei tahaks olla õnnelik ja ka teistel tuju parandada, võttes vastu nende kingituse!

Esimest korda ...

Pean tunnistama ... minu päev on olnud lihtsalt ilmeline!
Käisin Tallinnas koos Karli, Kristjani, Maidu ja Vivianiga. Väga tore oli! Aitähh !!!
Taaskord on mida meenutada.
Kõik esimesed korrad tuleb ju sügavale mällu talletada. Jah, täna tegin ma nii mõndagi asja esimest korda. Aga mida siis?
esimst korda elus käisin ma 3D filmi vaatamas
esimest korda elus kasutasin ID kaarti bussipiletina
esimest korda elus käisin castingul, kasutades eesti keelt

Ma võikski seda nimekirja jätkata.
Naljakas, kui palju asju võib teha esimest korda elus ühe päeva jooksul.





Kuid siiski, meie ise ei tee oma elu imeliseks. Kui toetume Jumalale, siis on meie elu imeline. Kui me anname talle oma elu, siis me saame uue elu. Jah, ma tean, te kõik olete seda juba sada korda kuulnud. Kuid see on ju tõsi! Nimelt, avastasin ma ühel päeval, et ma loodan liiga palju enese peale ja liiga vähe Jumala peale. Seda tunnistades otsustasin, et nüüd on aeg muutusteks! Piisab ainult arusaamisest ja asjad hakkavadki muutuma. Minu elus on selle lühikese aasta jooksul juba nii palju muutunud. Eks näis kuhu ma sellega välja jõuan, aga üht ma tean. Kunagi ei saa liiga palju korrutada: „ Kui me anname talle oma elu, siis me saame uue elu!"


“Anyone can count the seeds in an apple, but only God can count the number of apples in a seed.”

...Üllatused...

Jah, üllatusi on täis see meie elu.
Täna, helistati mulle ja esitati küsimus: " Kas Tuuli Roosmaa on teiega juba ühendust võtnud?"
Jah, te mõtlete sama mida mina, MISASJA?? Kas see on mingi nali või? Aga tuli välja, et ei olnudki nali.
Niisiis, mina, Liisa Orav, olen oodatud castingule Tallinnasse, HOMME! või siis kuupäevaliselt juba täna(16.01.2010). Minu üllatus oli tõesti suur.
Tuleb välja, et see väike eetriaeg (meenutades siis superstaari: inimesed ei tundnud mind äragi, sest teatrivoorudes ei olnud minust õrna haisu kah :D. Imestati lihtsalt, kust see nüüd siia sai? Mu oma vendki ei uskunud, et ma üldse stuudiosse sain, sest telekas mind ju ei näidatud(teatrivoorud), ka ei olnud mind isegi selles üldplaanis, kus kõiki korraga näidati. Tagatipuks suutsin ma anda endast halvima mis anda oli ja minust jäi kõigile halb mulje. "Superstaari feil" nagu mulle hüüti. Milline Iroonia!!! ) on mu ikkagi kuskile kaardile pannud.

Nüüd olengi siin hämmingus, kuidas? miks? kas? milleks?
Eks aeg näita, mis saama hakkab.
Hetkel ei oska sellest kõigest midagi arvata, liiga vastandlikud tunded keerlevad peas. Taaskord on võimalik, et mu plaanid lüüakse laiali. Milleks üldse plaane teha? Kas selleks, et kaotada põnevus homse ees, või selleks, et ühiskond nõuab seda meilt?
???Milleks???
Üleüldse inimesed ümberringi ootavad minult midagi. Kas ma olen üldse võimeline kõigile meelehead tegema, ilma et tekiks jälle mingid kõlakad, et ma olen... ühesõnaga... jobu :D. See väsitab.
Seoses sellega on mul meeletu uni. Oleksin võinud juba varem magama minna, aga tahtsin ühte klaveripala harjutada. Esimest korda üle pika aja tunnen, et olen võimeline midagi õppima. Eks tulevik näita, kas ka see reaalsuseks saab.

Maast lahti!

Raske?

Oled sa kunagi alustanud koduteed suurte ja raskete kottidega?
Kui jäänud on veel mõned sajad meetrid, on sul tunne, et võiksid sealsamas nutta, kuna üksi enam ei jõua. Kotid tunduvad lihtsalt nii rasked, ebareaalselt rasked.Sa kõnnid edasi, paned ühe jala teise ette, püüdes mõelda kõigele muule, et unustada, kuid kõigist mõtetest tugevaim "Koju, tahaks juba koju!"

Me ei ole loodud üksi seda koduteed tallama. Milleks siis ennast piinata, kui võiksid jagada oma kandamit?