Hea…

Täna oli üks väga huvitav päev. Alari ja Katrin on Kanadast tagasi ja ma olen tõesti nii õnnelik. Niisugune hea tunne on sees. Siinkohal nõustun lausega " Sa tunned ära inimesed, kelles on tükike taevast, kuna nende ümber on Atmosfäär". Ma arvan, et me kõik peaksime endaga tükikest taevast kaasas kandma! Alari ja Katrini pealt on seda väga hea õppida:D

Ma kohtusin Terje perega. Nad on nii nunnud kõik, tõesti armsad. Ja nüüd ma tean kust Terje oma ilu saanud on. Lühidalt, mul on HEA meel, et nendega lõpuks kohtusin. Ja kogu see pulmade korraldamine, see saab niiiiiiiii lahe olema ja Terje ütles, et ma olen korraldustiimis. Ei teinud ju üldse õnnelikuks, ma olen ÜLIHÄPPPIII!

Õhtul oli jalgpall. Ja kui sa oled Krissuga koos, siis sealt ei saa midagi normaalset tulla. JAH, me joonistaime Austraalia lipud!!! Vaesed lapsed, kes seda lippu peavad joonistama, SEE ON JUBE JU! Mingi X kujuga tähed, rist, ja suur ala ühte värvi, nu see ei saa ilus välja näha kui oled käsitsi joonistanud. Nu igastahes, me tegime lipud ja tantsu ja läksime Tõkkete juurde jalgpalli vaatama. Austraalia kaotas 4:0 Saksamaale. Oeh, ei ole hullu. Aga kõike olulisem selle õhtu juures oli see, et mu põlv sai terveks. Maarja ja Kairi palvetasid mu põlve eest ja see oli nii imelik. 4 korda tuli palvetada kui kõik oli täielikult kadunud. Esimene kord ei juhtunud midagi, aga kuna me siukesed jonnakad oleme, siis palvetasime teine

gi kord, siis oli juba midagi märgata. Palvetasime kolmaski kord ja selleks hetkeks oli valu juba praktiliselt lännu. Neljas kord oli see punkt i-l. Jalg oli viimasel korral nii imelik, nagu vetruks. Jumal on lihtsalt niiiiiii äge!!!

LÕPETA SEE JUMALA ÕPETAMINE! (Kartin Allikas)

Rööpad…

Pole päris kaua siia midagi kirjutanud. Veider on jälle midagi kirjutada.

Tuleb ju kuskilt alustada…

Nii palju on praegu kaalul. Kõik mu otsused, iga mu liigutus jätab märgi tulevikku. Mitte, et see ei oleks koguaeg nii, aga praegu on kuidagi tuntavam, nagu tuuleiil millest on saanud torm. Võibolla tuleb see sellest, et nüüd ei ole mingid pisikesed muutused vaid väga suured… väga, väga … väga suured. See kõik on kuhjunud

aastatega, nüüd mõistan, millest mulle on räägitud, et miks mingi asi oluline on. Aga kunagi ei tundunud see nii keeruline - koormav

. Ma tean, et elu läheb edasi mistahes

otsuseid ma teen… reaalsus on, et kui ma oleks kas või tänaval, siis elu läheks ikka edasi. Kõigil meil on ju elu mis iga päevaga liigub mingis suunas. Me ei ole sündinud targad, me õpime tarkadeks.

Ühel hetkel ei ole ma enam 19 aastane, aastad lähvad ikka edasi, külmalt - olenemata sellest, kas me teeme häid või õigeid valikuid. Üleüldse on Jumal ju mulle elu ette kirjutanud. Kui ma vaid saaks korrakski pilgu mõnele peatükile visata. Ainult korraks, siis ma ju teaks mis ma tegema peaks. Ja kas see on üldse õige otsus minna muusikat õppima? Kas see kuidas hetkel elan, on ka seal raamatus nii kirjas? Vist mitte, aga mis ma siis tegema peaks? Imelik on kui

selgelt Jumal mõnikord palvetele vastab ja teinekord oleme me nii välisest mõjutatud, et me vastuseid ei kuule, võibolla neid ei tulegi? Üks õhtu olin voodis pikali ja meeleheitel, ainus mõte oli, "Ma vajan Jumalat". Järgmisel päeval sain kõne, et saaks tüdrukutega kokku ja palvetaks. Just see mida mul vaja oli. Nii selge oli see vastus, ometigi ei ole see nii igakord.

Mul on hirm, tunnen end rongina mis on rööbaselt välja

sõitnud ja keegi ei jõua seda sinna tagas

i asetada. Kas see peabki nii jääma? Kas ma pean terve elu olema kartuses, kas teen õigeid otsuseid.