Tuleb ju kuskilt alustada…
Nii palju on praegu kaalul. Kõik mu otsused, iga mu liigutus jätab märgi tulevikku. Mitte, et see ei oleks koguaeg nii, aga praegu on kuidagi tuntavam, nagu tuuleiil millest on saanud torm. Võibolla tuleb see sellest, et nüüd ei ole mingid pisikesed muutused vaid väga suured… väga, väga … väga suured. See kõik on kuhjunud
aastatega, nüüd mõistan, millest mulle on räägitud, et miks mingi asi oluline on. Aga kunagi ei tundunud see nii keeruline - koormav
. Ma tean, et elu läheb edasi mistahes
otsuseid ma teen… reaalsus on, et kui ma oleks kas või tänaval, siis elu läheks ikka edasi. Kõigil meil on ju elu mis iga päevaga liigub mingis suunas. Me ei ole sündinud targad, me õpime tarkadeks.
Ühel hetkel ei ole ma enam 19 aastane, aastad lähvad ikka edasi, külmalt - olenemata sellest, kas me teeme häid või õigeid valikuid. Üleüldse on Jumal ju mulle elu ette kirjutanud. Kui ma vaid saaks korrakski pilgu mõnele peatükile visata. Ainult korraks, siis ma ju teaks mis ma tegema peaks. Ja kas see on üldse õige otsus minna muusikat õppima? Kas see kuidas hetkel elan, on ka seal raamatus nii kirjas? Vist mitte, aga mis ma siis tegema peaks? Imelik on kui
selgelt Jumal mõnikord palvetele vastab ja teinekord oleme me nii välisest mõjutatud, et me vastuseid ei kuule, võibolla neid ei tulegi? Üks õhtu olin voodis pikali ja meeleheitel, ainus mõte oli, "Ma vajan Jumalat". Järgmisel päeval sain kõne, et saaks tüdrukutega kokku ja palvetaks. Just see mida mul vaja oli. Nii selge oli see vastus, ometigi ei ole see nii igakord.
Mul on hirm, tunnen end rongina mis on rööbaselt välja
sõitnud ja keegi ei jõua seda sinna tagas
i asetada. Kas see peabki nii jääma? Kas ma pean terve elu olema kartuses, kas teen õigeid otsuseid.
No comments:
Post a Comment