...Hääletu...

Teisipäev.

Oli üks vahva ja tore päev. Nalja sai palju. Kooli läksin roosa tahvli ja lilla kriidiga, et ikka mingisugunegi suhtlusvahend oleks. Kõik võtsid asja positiivse nurga alt ja visati vahel naljagi. Tekkis ka momente, kus õpetaja unustas, et ma ei saa rääkida ja ootas minult vastust. Vaikust kuuldes tuli jälle meelde.
Õhtul noortekal, kirjutasin pool vihikut täis ja Stiin oli mu suuvooder.

Siis jõudis mulle ka kohale, mida tähendab " Mõtle enne, kui ütled." minu puhul on see alati probleeme tekitanud, kuid nüüd tuli enne korralikult mõelda, mina kirjutan.

Kolmapäev.

Meeleolu on positiivne, aga kuna olin väsunud nii kirjutamisest kui ka ööst (kurguvalu), siis otsustasin, et kooli ei lähe.
Esimest korda vaatasin silma olukorrale, kus telefon heliseb (tava telefon, mis nr ei näita), aga vastamine on võimatu. Kedagi teist ka kodus pole. No siis see telefon helises, lõpuks harjusin ära. Alguses oli ikka siuke tunne, et kohe jooksen ja võtan vastu.

Niisiis - ei ole kerge olla hääletu.

Neljapäev.

Hakkab vaikselt vastukarva see sõnadeta elu. Kuna näha on mingisuguseid paranemismärke, siis proovisin natukene häält tekitada - selle tulemuseks oli aga, et ainult väga madalalt sain rääkida - kõrgemalt (tavaolekus) rääkides võis aimata sõnu üksnes suu liikumisest. See oli täpselt nagu mu unenägu.

Häda selle häälega - kord vihkad, siis jälle ajad meeleheitlikult taga.

Õhtuks on meel must. Iseenda tutvustaminegi käib üle jõu! Surud kätt küll, aga kuidas sa oma nime ütled? Me ei ole sündinud telepaadid!

Hakkab tekkima viha, ainult et - kõvema hääle tekitamine on heal juhul kauge tulevik.
Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on ainult üks samm; sel juhul vihast kurbuseni polegi.

Jah, ja nüüd ma siin olen - kurb.
Tahaks häält tagasi.