Hingata

Kas sa oled vahel tundnud end täiesti üksi, ometi oled ümbritsetud inimestega. Mina tunnen - ma tean, et nad on seal - ma kuulen neid, aga ma ei tunne midagi. Ma ei tea, kas ma neile üldse korda lähen.
Igatsus... Minu hing igatseb - on kurb. Tahaks lihtsalt kõigest lahti lasta ja olla vaba. Tahaks tunda; iseendale tundun külmana - kalgina. Miski ei lähe korda - kõigest on ükskõik. Ja ma vihkan seda, nii väga vihkan seda osa endast, aga ma ei oska midagi teha, et muuta.
Hingata - tunnen nagu suruks keegi mu hingamise peale. Tunnen nagu pole õhku - ometi on õhku küll ja jääb veel ülegi.
Ma ei taha suhelda, aga ei taha tunda end üksi.
Tahaks tagasi aegu, kus ma tundsin, et elan...

Igatsen...

Vahva

Täna oli üks tore päev! Isegi väga tore päev!

Mu hääl on tagasi!!!!!! Lõpuks ometi - see oli esimene päev, kus ma sain rääkida, ilma et valus oleks. Pika laulmise peale läheb siiski veel valusaks, selleks üritan väga hulle laulmisi vältida.
Mis tegi tänase päeva toredaks - sõbrad. Sõpradele pole ju oluline, kui kook näeb välja, nagu puding! Täpselt nii juhtus meie koogiga, enne kui läksime Lisanni juurde. Seal oli tore, sest Lisann ongi tore.
Hiljem läksin külla oma venna perele. Tal on kõige lahedam poeg üldse!!! Väga vahva oli autodega mängida ja lihtsalt lobiseda.

Hommikul, kui teenistus oli läbi ja olin teinud otsuse külastada venda. Kui ma olin seda maininud, öeldi mulle umbes midagi sellist " See on hea idee, kristlased kipuvadki tihti oma perekonda unustama". See puudutas mind. Tõesti - meie, kristlased, peame tähtsateks kõiki istumis ja olemisi, mis toimuvad meie kristliku perega, mis ei ole üldse halb, kuid siiski - me ei tohiks unustada oma lihaseid vanemaid, vendi ja õdesid. Me ei tohi neid unustada, ka nemad on ju meie perekond ja väga tähtsad.
Mul ongi väke palve, kui sa oled kristlane, siis palun vaata oma elu teise pilguga, kas sa ikka pöörad piisavalt tähelepanu neile kes su lähedal. Tegelikult käib see ju kõigi meie kohta. Kõik saab ju alguse perest!
Ärgm unustagem seda pisikest tõde!

Hoolime!

"Käitumine on peegel, milles igaüks näitab oma olemust."
Johann Wolfgang von Goethe

...Hääletu...

Teisipäev.

Oli üks vahva ja tore päev. Nalja sai palju. Kooli läksin roosa tahvli ja lilla kriidiga, et ikka mingisugunegi suhtlusvahend oleks. Kõik võtsid asja positiivse nurga alt ja visati vahel naljagi. Tekkis ka momente, kus õpetaja unustas, et ma ei saa rääkida ja ootas minult vastust. Vaikust kuuldes tuli jälle meelde.
Õhtul noortekal, kirjutasin pool vihikut täis ja Stiin oli mu suuvooder.

Siis jõudis mulle ka kohale, mida tähendab " Mõtle enne, kui ütled." minu puhul on see alati probleeme tekitanud, kuid nüüd tuli enne korralikult mõelda, mina kirjutan.

Kolmapäev.

Meeleolu on positiivne, aga kuna olin väsunud nii kirjutamisest kui ka ööst (kurguvalu), siis otsustasin, et kooli ei lähe.
Esimest korda vaatasin silma olukorrale, kus telefon heliseb (tava telefon, mis nr ei näita), aga vastamine on võimatu. Kedagi teist ka kodus pole. No siis see telefon helises, lõpuks harjusin ära. Alguses oli ikka siuke tunne, et kohe jooksen ja võtan vastu.

Niisiis - ei ole kerge olla hääletu.

Neljapäev.

Hakkab vaikselt vastukarva see sõnadeta elu. Kuna näha on mingisuguseid paranemismärke, siis proovisin natukene häält tekitada - selle tulemuseks oli aga, et ainult väga madalalt sain rääkida - kõrgemalt (tavaolekus) rääkides võis aimata sõnu üksnes suu liikumisest. See oli täpselt nagu mu unenägu.

Häda selle häälega - kord vihkad, siis jälle ajad meeleheitlikult taga.

Õhtuks on meel must. Iseenda tutvustaminegi käib üle jõu! Surud kätt küll, aga kuidas sa oma nime ütled? Me ei ole sündinud telepaadid!

Hakkab tekkima viha, ainult et - kõvema hääle tekitamine on heal juhul kauge tulevik.
Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on ainult üks samm; sel juhul vihast kurbuseni polegi.

Jah, ja nüüd ma siin olen - kurb.
Tahaks häält tagasi.

Shhhhhhh!

A voice is a human gift; it should be cherished and used, to utter fully human speech as possible. Powerlessness and silence go together.

Mind on tabanud üks mu suurimaid hirme. Unenägu, kus sa tahaks röökida, aga ei saa, on täitunud. Olen ametlikult suutnud laulmisega oma häälepaeltele korralikult haiget teha. Terve tänase päeva jooksul olen kokku rääkinud mõned sõnad.
Rääkimine pole olnud kunagi nii piinarikas kui ta on praegu.

Vaikida on raske, aga veelgi raskemaks teevad selle inimesed meie ümber. Ja pole ju võimalik iga kord meelde tuletada, et rääkida ei saa.

Kartes homset
Homme on taaskord üks nendest päevadest, kus ma peaks laulma ja palju.
Ei oska praegu küll ette kujutada, kuidas ma sellega hakkama saan - ma ei saa ju rääkidagi !