Armastus

Tihti unustame ennast jutustama, aga kas me vahel ka kuulame. Kas me kuulame ka teisi, või oleme enesekesksed? Kas hoolime mida tunnevad teised?

Me unustame kui tervendav võib olla üks minut kuulamist.
Mina olen alles 19 ja mul on elu ees, kuid mind ümbritsevad inimesed, kes on juba elu näinud. Nende mured ja rõõmud mõjutavad ka mind. Nende rõõmudest ma õpin, kuidas olla rõõmus, kui on raske. Nende muredest ma õpin, kuidas hakkama saada, kui on raske.


Mõnikord on vaja kuulata, lihtsalt kuulata ja leida lahendusi. Ma mõtlen isegi, kuidas oskan mina, nii vähe olen ju näinud, anda nõu.

Oeh, mul on lihtsalt nii segased mõtted peas. Taaskord sain ma midagi aru asjast, millest ma olen terve elu puudust tundnud. Miks mul ei olegi võimalust. Oeh. Ma ju mõistan seda kõike, kõik on väga loogiline, kuid siiski, nii raske on.

Meie psüholoogia on nii habras asi. Meid on nii kerge lõhkuda. Parandused on aga rasked tulema. Kuid siiski, ma tahan olla see, kes aitab. Kasvõi lihtsalt kuulamisega.

Me peame tegema korda enda haavad, sest me ei tea kunagi, kuidas võivad need mõjutada teisi.

Tegelt olen ma ju õnnelik, nüüd ma ju mõistan, miks käituvad osa inimesi nii, nagu nad käituvad. Kuid kurb, sest mul pole olnud võimalustki seda muuta.

Nüüd on kõik Jumala - minu Isa käes ja Tema poole ma palvetan. Tema täidab kõik mu tühjad kohad ja armastab mind tingimusteta.



Me ei pea alati olema tugevad, vahel me võime ka tunnistada, et vajame tuge.

Tasakaal

Praegu on kõigil selline paha aeg. Nii kiire on + hakkab kohale jõudma see väsimus.

...

Mõte uitab suvele, kus viskud maja ette pikali, võtad päikest ja loed. Päike on soe ja kaskede kohin on uinutav. Muresid pole, õppima ei pea. See on aeg, kus lased end lõdvaks ja lihtsalt naudid.

Kuid kahjuks peab tulema tagasi reaalsusesse, praegu on veel jaanuar! Võib ju mõelda, et
viimased pingutused veel, enne kui jõuab kätte aeg, mil saab keskenduda asjadele, mis on tegelikult olulised.

Siin tekivadki vastandlikud tunded. Peaaegu nagu olekski lõpp - aga tegelikult ju ei ole! Samal ajal oled õnnelik ja masenduses. Masenduses, sest kõik ei lähe nii nagu oli plaanitud. Õnnelik, sest elus toimub midagi erakordset: Jumal teeb imesid, viimane kooliaasta (viimasd 3 kuud), uute asjade avastamine.

Nüüd ma siin olen, täis vastandlikke tundeid, lootusega, et kõik mu sees saavutab tasakaalu.

Aitäh!

Põnev on! Mu elus on praegu nii palju huvitavaid asju juhtunud.

Eile õhtul, kui ma lugesin Piiblit ja tegin märkmeid, siis otsustasin, et aitab! Mina seda allergia mängu enam ei mängi. Siis ma palvetasin ja saate aru. Juhtus ime! Mu käsi mis oli sügelenud, lakkas sügelemast. Sügeluse asemel tundsin sellist imelikku külma tunnet, see polnd siuke külm, aga ma ei oska paremini seletada seda tunnet. Igatahes - imelik oli!!! Ja nüüd olen veel piima joonud ja ei midagi. Ma tõesti loodan, et Jumal võttis ära selle allergia, IGAVESEKS!
Aitähhhhhhhh!!!!

Kuid on veel asju elus, mis seostuvad sõnaga aitäh. Mõnda aega tagasi, mainis Risto oma jutluses midagi selle kohta, et kui keegi midagi meile ütleb, siis tihtipeale keeldume temaga ja paneme ütlejale hoopis oma mõtted pähe. Aga tegelikult, see mis meie mõtleme ei ole ju see mida mõtlevad inimesed meie ümber.
Niisiis, kui keegi ütleb, et sa oled ilus, siis tõenäoliselt tuleb vastus: " Ahh, ei ole, sa valetad, vaata kui jube ma täna olen!". Kuid vb mõtleski see sõber, et sa oled ilus.
Me oleme lihtsalt nii harjunud head endast eemale tõrjuma. Milleks? Mõttetu ju! Pigem peaks me hoopis ütlema : " Aitäh!". Jah, me peaks võtma vastu hea. Kuidas saabki me elu olla hea, kui vastu võtame ainult halba.

Minu mõte on see, et me peame õppima tõesti uskuma teisi, kui nad midagi head ütlevad. Positiivsus annab palju rohkem kui negatiivsus. Üldse, minu arvates negatiivsus pigem võtab, kui annab ja positiivsus, noh, see ju annab ^^.

Nüüd olengi proovinud hakata seda praktiseerima ja see on nii raske. Tahaks harjumusest kõik tagasi lükata, kuid siis tuleb meelde, et ei Liisa, täna ole õnnelik. Ja siis olengi õnnelik!!!

Olge teie ka õnnelikud ja tänage, see on alguses raske, isegi imelik, kuid pikapeale see tasub "vaeva", sest kes ei tahaks olla õnnelik ja ka teistel tuju parandada, võttes vastu nende kingituse!

Esimest korda ...

Pean tunnistama ... minu päev on olnud lihtsalt ilmeline!
Käisin Tallinnas koos Karli, Kristjani, Maidu ja Vivianiga. Väga tore oli! Aitähh !!!
Taaskord on mida meenutada.
Kõik esimesed korrad tuleb ju sügavale mällu talletada. Jah, täna tegin ma nii mõndagi asja esimest korda. Aga mida siis?
esimst korda elus käisin ma 3D filmi vaatamas
esimest korda elus kasutasin ID kaarti bussipiletina
esimest korda elus käisin castingul, kasutades eesti keelt

Ma võikski seda nimekirja jätkata.
Naljakas, kui palju asju võib teha esimest korda elus ühe päeva jooksul.





Kuid siiski, meie ise ei tee oma elu imeliseks. Kui toetume Jumalale, siis on meie elu imeline. Kui me anname talle oma elu, siis me saame uue elu. Jah, ma tean, te kõik olete seda juba sada korda kuulnud. Kuid see on ju tõsi! Nimelt, avastasin ma ühel päeval, et ma loodan liiga palju enese peale ja liiga vähe Jumala peale. Seda tunnistades otsustasin, et nüüd on aeg muutusteks! Piisab ainult arusaamisest ja asjad hakkavadki muutuma. Minu elus on selle lühikese aasta jooksul juba nii palju muutunud. Eks näis kuhu ma sellega välja jõuan, aga üht ma tean. Kunagi ei saa liiga palju korrutada: „ Kui me anname talle oma elu, siis me saame uue elu!"


“Anyone can count the seeds in an apple, but only God can count the number of apples in a seed.”

...Üllatused...

Jah, üllatusi on täis see meie elu.
Täna, helistati mulle ja esitati küsimus: " Kas Tuuli Roosmaa on teiega juba ühendust võtnud?"
Jah, te mõtlete sama mida mina, MISASJA?? Kas see on mingi nali või? Aga tuli välja, et ei olnudki nali.
Niisiis, mina, Liisa Orav, olen oodatud castingule Tallinnasse, HOMME! või siis kuupäevaliselt juba täna(16.01.2010). Minu üllatus oli tõesti suur.
Tuleb välja, et see väike eetriaeg (meenutades siis superstaari: inimesed ei tundnud mind äragi, sest teatrivoorudes ei olnud minust õrna haisu kah :D. Imestati lihtsalt, kust see nüüd siia sai? Mu oma vendki ei uskunud, et ma üldse stuudiosse sain, sest telekas mind ju ei näidatud(teatrivoorud), ka ei olnud mind isegi selles üldplaanis, kus kõiki korraga näidati. Tagatipuks suutsin ma anda endast halvima mis anda oli ja minust jäi kõigile halb mulje. "Superstaari feil" nagu mulle hüüti. Milline Iroonia!!! ) on mu ikkagi kuskile kaardile pannud.

Nüüd olengi siin hämmingus, kuidas? miks? kas? milleks?
Eks aeg näita, mis saama hakkab.
Hetkel ei oska sellest kõigest midagi arvata, liiga vastandlikud tunded keerlevad peas. Taaskord on võimalik, et mu plaanid lüüakse laiali. Milleks üldse plaane teha? Kas selleks, et kaotada põnevus homse ees, või selleks, et ühiskond nõuab seda meilt?
???Milleks???
Üleüldse inimesed ümberringi ootavad minult midagi. Kas ma olen üldse võimeline kõigile meelehead tegema, ilma et tekiks jälle mingid kõlakad, et ma olen... ühesõnaga... jobu :D. See väsitab.
Seoses sellega on mul meeletu uni. Oleksin võinud juba varem magama minna, aga tahtsin ühte klaveripala harjutada. Esimest korda üle pika aja tunnen, et olen võimeline midagi õppima. Eks tulevik näita, kas ka see reaalsuseks saab.

Maast lahti!

Raske?

Oled sa kunagi alustanud koduteed suurte ja raskete kottidega?
Kui jäänud on veel mõned sajad meetrid, on sul tunne, et võiksid sealsamas nutta, kuna üksi enam ei jõua. Kotid tunduvad lihtsalt nii rasked, ebareaalselt rasked.Sa kõnnid edasi, paned ühe jala teise ette, püüdes mõelda kõigele muule, et unustada, kuid kõigist mõtetest tugevaim "Koju, tahaks juba koju!"

Me ei ole loodud üksi seda koduteed tallama. Milleks siis ennast piinata, kui võiksid jagada oma kandamit?