II

Kolmapäeval, 17.03.2010, täpselt 2 nädalat tagasi, sain ma endale Macbooki. Kõik on laabunud väga hästi ja ma olen ülimalt õnnelik.

Jeee!

Tegelikult ma tahtsin lihtsalt enda jaoks märget.

Rohkem ma täna ei kirjutagi.

God Loves Ya!

Loomulikud asjad

Kui ma täna koju jõudsin, nägin ukse ees uputust. Vesi oli täpselt piiri peal, 0.5 cm ja see oleks koridoris sees olnud. Viisin oma asjad tuppa ja läksin välja uputust likvideerima, et see koridori ei jõuaks. Eesmärgi saavutanud, tulin ära tuppa. Nüüd on sinisete käte vahel tassike sooja teed.

Miks ma sellest kirjutan on lihtne. Kui tihti me mõtleme, et keegi teine teeb asjad ära. Kui tihti me arvame, et me ei pea midagi tegema. Mis saab siis, kui kaovad need inimesed, kes teevad, meie ümbert?Kui olukorrad lähevad halvaks, kas me üldse saaksimegi nendega hakkama?

Ma tunnistan, et mõnikord olen ka mina see, kes mõtleb, et küll teised teevad. Häbi on lihtsalt. Ma ei taha olla selline inimene. Tahan olla see, kes teeb.

Ilma inimesteta, kes omal algatusel asju korda ajavad, oleks see maailm hoopis teistsugune. Seepärast peaksime olema pisut rohkem tähelepanelikumad ja omal initsiatiivil probleemid likvideerima.

Kui kõik inimesed käituksid nii, siis oleks paljud asjad olemata.

Inimene on täpselt nii laisk, kui tal olla lastakse.

Jah, tõenäoliselt on hommikul ukse ees uus uputus, kuid loodetavasti ei jõua see taaskord koridori.

Peidus

Ma hakkasin täna mõtlema. Jah, kohe sügavalt mõtlema elu ja asjade üle. Inimene on täis muresid, mida ta peidab. Peidab teiste eest, et elada mingisugust normaalset elu. Milline on üldse see normaalne elu? Kas me olemegi üldse normaalsed? See ei omagi tgelikult tähtsust, miski ei oma tähtsust.
Silmad - need reedavad meid. Kuid kas nad reedavad? Ma olen täiesti segaduses. Nii palju olen ju kuulnud, kuidas inimesed ütlevad, et silmad on hingepeeglid. Minu jaoks oligi see mingisugune väljend, kuid mis sa teed siis, kui sa tõesti tunned, et tead, mis on selle inimese hingel, kelle silmadesse sa vaatad.
Kui ma ütlen, et ma näen kurbust; ei mitte peale seda, kui olen näinud kedagi nutmas. Ma näen kurbust inimese silmis, kes on ümbritestud sõpradega, kellel oleks nagu kõik korras. Siiski mu süda valutab meeletult. Ma ju ei tunnegi teda - ometi võiksin nutma hakata. See valu ja veel nii noortes silmades. See kõik ajab segadusse.
Ma ei ole kunagi midagi sellist üldse tundnudki.
Äkki on see kõik lihtsalt vale - minu enese pettekujutelm. Kas on võimalik, et see kõik on vale? Kuid miks ma siis nii tunnen? Tunnen end täiesti abituna. Võibolla olen lihtsalt tüüpiline naissoost isik, kes teeb olematust asjast skandaali.

Vastused, need tulevad ajaga...

... aga kui aega pole ???

Päriselt kah... :D

Olen teinud huvitava tähelepaneku oma elus. Nimelt, kui ma loen Piiblit korralikult iga päev, on kõik ka minu elus korras... kui ma aga millegipäeast piiblit ei loe... no siis on kõik täitsa metsas!!!

Piibel on meile üks olulisemaid asju meie elus. See ei ole juturaamat mingist Moosesest, Jeesusest, Paulusest ja paljudest teistest. See on raamat, mis sõna otseses mõttes muudab inimeste elusid. Mõnikord ma ei saagi aru, mis muudab, kas see, et me loeme või see teadmine, mis me sealt saame. Naljakas ju, sest vahel ma loen küll piiblit, kuid mitte mõhkugi aru ei saa. Sellegipoolest seesama Sõna hakkab minu elus tööle. Täiesti hullumaja!

Tegelikult ma ei saa ise ka veel kõigest sellest segapudrust aru :D . Ma lihtsalt tahtsin öelda, et Jumal teeb meie eludes asju ka siis, kui me ise mittemidagi aru ei saa. Vot, see oli minu mõte.

Olge te ikka lahedad!
Jumal armastab teid kõiki! Päriselt kaaa!!!