Ma planeerisin oma 2 aastat, et peale gümnaasiumi hakkan elama Norras. Kõik oli planeeritud ja korraldatud, kui ühtäkki ühe õhtuga kogu plaan kokku varises. Üks pisike detail ja kõik võib kokku variseda. Meie plaanid ei lähe alati kokku Jumala plaanidega.
Järgmisel hetkel olin juba plaanimas minekut Inglismaale, 1 ja poole kuu pärast olin inglismaal, ega ma polnd ise kah päris kindel mis ma siin tegema hakkan. Nüüd olen siin olnud 1 kuu, mul on töö - mille leidmiseks kulus mul 3 päeva, suhteliselt vaevatult sain selle ja mis kõige parem, kaastöölised on vahvad ja toredad. Samas, 1 kuu on mind palju muutnud. Ma ei ole kellegagi enam suhtes, ma ei tee ka oma aastat kirikuga moel nagu lin plaaninud. Minust oleks nagu torm üle käinud.
Ja nüüd… nüüd on kõik. Ma nagu alustaks uut puhast lehte. Kõik, mis sai plaanitud on kokku varisenud ja ometi, OMETI tunnen ma Jumala lähedalolu tugevamini, kui kõik päevad viimase kuu jooksul kokku.
Ma ei tea mis homne toob,
Ma ei tea isegi mis järgmine minut endaga kaasa toob.
Ma ei tea mitte kui midagi,
Ma ei tea isegi, kus ma järgmise öö veedan.
Kuid ma tean üht, Jumal on minuga.
Ta on isa, kes ei hülga oma last.
Tema armastus parandab kõik haavad mu südaes.
2Corinthians 4:7
We now have this light shining in our hearts, but we ourselves are like fragile clay jars containing this great teasure. This makes is clear that our great power is from God, not from ourselves.
