See kõik sai alguse kaua aega tagasi…
või siis mitte nii kaua aega tagasi tegelt… eks igaüks otsustab ise…
I
Ühel ilusal laupäevasel päeval kutsusid Liisa uued sõbralikud sõbrad teda endaga kinno. Kuid kahjuks ei saanud ta minna, sest ta pidi tööl olema. Tema uued sõbrad ei andnud aga alla ja pakkusid välja, et Liisa tuleks peale tööd nendega välja.
Nii juhtuski. Kohe peale tööd jooksis väike Oravatirts kokulepitud kohta, kus ta kohtas juba tuttavid nägusid kuid seal oli ka uusi, uks naljakam kui teine. Õhtu möödus naerdes, sai räägitud Kadunutest aka Lost'st ja sai lauldud ka sünnipäeva laulu.
Kuna inglise keel ei olnud Liisa esimene keel, siis juhtus ikka, et aegajalt ei saanud ta aru mis keegi ütles või mõtles… kuid seal oli üks noormees kellest ta kohe üldse aru ei saanud, kohe nii hullusti oligi. Ükskõik mis ta rääkis, Liisa peas oli üks suur lühis ja segadus.
Niimoodi saigi üks õhtu läbi.
II
Ühel toredal päeval sai Liisa kirja ühelt sõbralt, et kas ta oleks huvitatud temaga laulmisest. Nagu me teame, muusika on Liisale väga südamelähedane ja kirjale sai vastatud JAH.
Esimeses proovis sai tüdruk suureks üllatuseks kokku selle sama "ma ei mõista mis sa räägid" tüübiga, kes oli kutsutud trumme mängima. Seekord olid asjalood aga veidike paremas valguses, isegi õpiti ära mõlema nimed.
Ükskord aga justus selline lugu, et Liisa ja Josephi pilgud kohtusid ja miskit naljakat juhtus mõlema kõhus. Kohe nii imelik oli, et Liisa oli mitmeks nädalaks segaduses,"Mis juhtus?". Alguses oli ta enda peale kuri, et sai ju kokku lepitud, et mitte kedagi ei vaadata sellise pilguga, pole ju aus.
Sedasama segadust jätkus nii mõnekski kuuks.
III
Päevad möödusid ja "ma ei mõista mis sa räägid tüüp" kutsus Liisat alati igale poole kaasa, ei olnud oluline, kas perekonna õhtusöögile või parki koos noortega. Ta leidis alati viisi kuidas abi pakkuda ja hädast välja aidata.
Väike Liisa palvetas päevad ja ööd - ja oli ikka segaduses- ja siis palvetas natuke rohkem, kuni ühel päeval ta teadis, mis see imelik tunne on. "Ta vist meeldib mulle" mõtles tüdruk endamisi.
III
Iga kord kui noored kohtusid, muutus õhkkond palju keerulisemaks. Oli asju mida ei taheti öelda, oli asju mida ei võinud öelda. Kuni…
Viimasel Maikuu õhtul avati uksed ja mõlema noore saladused tulid välja.
Siiski otsustati, et kumbki ei ole suhteks valmis ja Jumal ei ole andnud märku, et peaks sammu edasi võtma. Sedasi võetigi vastu otsus olla sõbrad edasi.
Suur kivi oli südamelt langenud, kuid uus ja suurem veelgi oli selga kukkunud. Nii raske oli kanda koormat, kui sa tead, et teine inimene tunneb samamoodi.
IV
Möödus kuu, möödus kaks… Koos käidi ära ülistust tegemas erinevates kohtades, loeti piiblit ja roniti ka kõige kõrgemate puude otsa. Elu oli ilus ja lilleline…
Ühel ilusal Augustikuu õhtul võttis Joseph Liisa käekese ja küsis… " kas sa teeksid mulle seda au ja hakkaksid minu tüdrukuks?" Seal samas kohapeal sai palvetatud ja nii selgelt kuulis Liisa Jumalat… Esimest korda elus… nii kõvasti… "Sul, on võimalus öelda jah nüüd… või hiljem… kunagi juhtub see niikuinii", "küll on Jumalal ikka huumorisoont," mõtles Liisa ja ütles JAH.
V
Ja nii on nad tänaseks päevaks koos olnud juba üle poole aasta. On käidud läbi haiguste ja naeru… kuid nende südamed kasvavad kokku iga päevaga aina rohkem ja rohkem.
Liisa
