Peidus

Ma hakkasin täna mõtlema. Jah, kohe sügavalt mõtlema elu ja asjade üle. Inimene on täis muresid, mida ta peidab. Peidab teiste eest, et elada mingisugust normaalset elu. Milline on üldse see normaalne elu? Kas me olemegi üldse normaalsed? See ei omagi tgelikult tähtsust, miski ei oma tähtsust.
Silmad - need reedavad meid. Kuid kas nad reedavad? Ma olen täiesti segaduses. Nii palju olen ju kuulnud, kuidas inimesed ütlevad, et silmad on hingepeeglid. Minu jaoks oligi see mingisugune väljend, kuid mis sa teed siis, kui sa tõesti tunned, et tead, mis on selle inimese hingel, kelle silmadesse sa vaatad.
Kui ma ütlen, et ma näen kurbust; ei mitte peale seda, kui olen näinud kedagi nutmas. Ma näen kurbust inimese silmis, kes on ümbritestud sõpradega, kellel oleks nagu kõik korras. Siiski mu süda valutab meeletult. Ma ju ei tunnegi teda - ometi võiksin nutma hakata. See valu ja veel nii noortes silmades. See kõik ajab segadusse.
Ma ei ole kunagi midagi sellist üldse tundnudki.
Äkki on see kõik lihtsalt vale - minu enese pettekujutelm. Kas on võimalik, et see kõik on vale? Kuid miks ma siis nii tunnen? Tunnen end täiesti abituna. Võibolla olen lihtsalt tüüpiline naissoost isik, kes teeb olematust asjast skandaali.

Vastused, need tulevad ajaga...

... aga kui aega pole ???