Armastus

Tihti unustame ennast jutustama, aga kas me vahel ka kuulame. Kas me kuulame ka teisi, või oleme enesekesksed? Kas hoolime mida tunnevad teised?

Me unustame kui tervendav võib olla üks minut kuulamist.
Mina olen alles 19 ja mul on elu ees, kuid mind ümbritsevad inimesed, kes on juba elu näinud. Nende mured ja rõõmud mõjutavad ka mind. Nende rõõmudest ma õpin, kuidas olla rõõmus, kui on raske. Nende muredest ma õpin, kuidas hakkama saada, kui on raske.


Mõnikord on vaja kuulata, lihtsalt kuulata ja leida lahendusi. Ma mõtlen isegi, kuidas oskan mina, nii vähe olen ju näinud, anda nõu.

Oeh, mul on lihtsalt nii segased mõtted peas. Taaskord sain ma midagi aru asjast, millest ma olen terve elu puudust tundnud. Miks mul ei olegi võimalust. Oeh. Ma ju mõistan seda kõike, kõik on väga loogiline, kuid siiski, nii raske on.

Meie psüholoogia on nii habras asi. Meid on nii kerge lõhkuda. Parandused on aga rasked tulema. Kuid siiski, ma tahan olla see, kes aitab. Kasvõi lihtsalt kuulamisega.

Me peame tegema korda enda haavad, sest me ei tea kunagi, kuidas võivad need mõjutada teisi.

Tegelt olen ma ju õnnelik, nüüd ma ju mõistan, miks käituvad osa inimesi nii, nagu nad käituvad. Kuid kurb, sest mul pole olnud võimalustki seda muuta.

Nüüd on kõik Jumala - minu Isa käes ja Tema poole ma palvetan. Tema täidab kõik mu tühjad kohad ja armastab mind tingimusteta.



Me ei pea alati olema tugevad, vahel me võime ka tunnistada, et vajame tuge.