Arm

See aasta algas minu jaoks erinevalt, ma olin kõige sügavamas põhjas kui veel üldse andis enam. Ma olin kadunud, segaduses ja üksi. Viimased paar kuud olid mu elu täielikult muutnud, ma ei teadnud enam isegi, kes või mis ma olen, mis mulle meeldib, mis mulle ei meeldi. Inimesed minu ümber ootasid minult midagi milleks ma võimeline ei olnud, tundsin ennast täiesti mõttetu kohana.… jõuetuna. Minu kõige tugevamad alustalad olid läbi saetud sõnadega, mis tegid haiget, nagu miski muu siin elus eal on teinud. Segadus, segadus, segadus… see oli kõik mis minu peas tiirles.

umbes 2-3 nädalat tagasi, võiks öelda, et mu hing kisendas Jumala poole. Kisendaski. Mu peast käisid läbi hirmuäratavad mõtted. "Kuida sma küll siia sattusin? …Kuidas?" ma teadsin, et ma ei ole ideaalne, aga kuidas ma nii sügavasse masendusse kukkusin?

Ma palusin Jumalat, et ta aitaks. " Jumal, võta mu elu, võta kõik, ma ei suuda enam "

Paar päeva hiljem hakkas midagi toimuma, seoses suurte segadustega sügisel, olin ma juba pikemat aega käinud Derby City Churchis (Elim), aga ma ei olnud veel ühesgi kodugrupis. Ühtäkki oli mul võimalus minna. See oli nagu pöördepunkt, ühe õhtuga oli mu elus aland uus puhas leht. Mu hing sees nuttis… aga mitte kurbusest vaid meeletust õnnest. Vabaduse tunne… ei mingeid ootuseid. Ma sõna otseses mõttes istusin seal vaikselt. Rääkisin ainult natuke, kuna ma olin uus, siis peamiselt, kes ma olen ja kust ma tulen. Keegi ei oodanud minult midagi, keegi ei pärinud midagi. Tundus nagu oleks haavad sees vaikselt kinni lapitud. See oli lihtsalt imeline tunne. Sellest õhtust on kõige paremini meeles just kodune ja rahulik tunne.

Paar päeva hiljem läksin Hannahi (tema sõidutas mind kodugruppi ja koju) juurde glee õhtule. Oli väga tore ja mõnus aeg. Jumal oli vastanud mu palvetele. Kui ma oleks varem teadnud millise ingli ta mu teele saadab. Hannah on väga suure südamega, asjalik ja ta armastab kokata. Aga mis kõige tähtsam, minu jaoks on ta Jumala poolt saadetud Ingel :). Ta tutvustas mind kiriku noortele ( noorte all mõtlen ma siis noori minu vanuses), et ma ei peaks enam üksi olema ja tegi rohkemgi, aga ma ei ole lihtsalt võimeline seda kõike sõnadesse panema.

Järgmisel pühapäeval istusin ma juba noorte keskel, nagu oleksin seal juba aastaid olnud… ma olin kodus. Terve pühapäev oli täis nalja ja naeru, mis veel tähtsam, se eoli täis Jumala õnnistust. Kui õhtu oli käes ja aeg jälle koju minna, sõidutas David mind koju ja siis esitas ta küsimuse, mida ma olen 1000 korda kuulnud, "miks sa siia inglismaale tahtsid tulla?" kuid mis oli erinev, sellele järgnes väga kähku, " tegelikult, sa ei pea seletama" … taaskord oli nii vabastav tunne… terve see aeg siin oli mul tunne nagu annaksin inimestele igal ajal aru, aga nüüd oli ühe hetkega kõik teisiti… ma sain hetkes puhata.

Ausalt, ma ei oska sed akõike sõnadesse panna, mis Jumal on viimaste nädalatega mu elus teinud. Ma olen nii tänulik, tänulik, tänulik. Ikka veel ei suuda ma uskuda, mis kõik on toimunud.

Kodus, Soolas ja valguses, olin ma ikka ja jälle tervitaja rollis, kuid alles nüüd ma mõistan, kui väga supper, hüpper oluline on tervitustiim, ilma selleta on inimesel väga raske kirikus ennast koduselt tunda.

Roomlastele 12

Uus elu

¹Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast
tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks;
see olgu teie mõistlik jumalateenistus.
²Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele
uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine,
mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.

³Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma
igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt
selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks
sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud.
⁴Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil
liikmeil ei ole sama tegevus,
⁵nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult
aga üksteise liikmed.
⁶Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid
armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu
mööda;
⁷olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja,
siis toimigu ta õpetajaametis;
⁸olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes
teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas;
kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik.

⁹Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse!
¹⁰Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses
austuses jõudke üksteisest ette!
¹¹Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena!
¹²Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad
palves!
¹³Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla
külalislahked!
¹⁴Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke!
¹⁵Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega!
¹⁶Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid
laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad!
¹⁷Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on
hea kõigi inimeste silmis!
¹⁸Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi
inimestega!
¹⁹Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest
on kirjutatud: "Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte" - nii
ütleb Issand.
²⁰Veel enam: "Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on
janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi
tema pea peale!"
²¹Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri
heaga!